Leidsin täna ühe huvitava psühholoogiablogi. Lugesin sealt Milgrami eksperimendi juttu ja mõtlesin, et mina vist küll sellele allunud ei oleks. Aga samas selles konformismiloos tundsin ma ennast väga valusalt ära - nimelt raskendab minu ellu saabunud isiklikku kriisi oluliselt fakt, et ma põen selle pärast, kuidas see asi teistele paistab ja mida nad sellest arvavad. Nii et mis värk siis on? Kas ma olen konformist või mitte?
Ja eelnevast tulenevalt on mul veel üks küsimus: miks tundub mulle kutsika piinamine oluliselt hullem kui sama asja tegemine inimesega?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
sest kutsikas on süütum ja abitum kui inimene. Ilmselt on veel põhjuseid, mis mulle pähe ei tule. Ka mind häirib see kõvasti rohkem.
Ja inimene on kutsikast nii palju suurem, et kutsikal ei ole lootustki pääseda. Rääkimata sellest,et kutsikas usaldab.
Post a Comment