"Suhtes kehtib vanasõna- enne kuse vana kaev täis ja siis alles hakka uut ehitama."

Väga hästi öeldud mu meelest. Aga vähesed suudavad sellest tegelikkuses kinni pidada.

saadaks nüüd talve palmi alla puhkama

Alles see oli, kui ma pikki pimedaid poriseid õhtuid taludes lund igatsesin. Aga nüüd ma tunnen, et aitab sellest juba ka.

Ma ei oska talvel endaga eriti midagi pihta hakata. Kogu aeg on külm ja peab palju riideid selga ajama. Õhtul ei oska ma vaba ajaga muud pihta hakata kui a) trenn b) lugemine c) vein d) söök (b, c ja d saab suurepäraselt ühendada. kahjuks). Aga kokku on ikka selline rusutuse tunne kallal.

Tahaks kevadist ärkamist. Rehaga maad kraapida ja nina päikese kätte pöörata. Lühikeste varrukatega ja paljaste säärtega õue minna. Merekohinat ja sooja tuult.

Kui kaua kõrbes kõndind omaette
näed karavane, palme, minarette,
tead, et su meeli võrgutab miraaž.
Kuid tõelusena haarad endapette
ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
ja hetkeks sulle kuulubki oaas.

/Alliksaar, of course/

kaks uudist kinnisvara ja võimu suhetest

üks halb ja teine hea.

Mingi mees võttis kätte ja ehitas oma eramajast korterelamu. Ja mida arvab selle peale linnavõim?

"Mullu hakkasid juhtumit uurima Tallinna linnaplaneerimisameti (TLPA) ehituskontrolli osakonna ametnikud. Nemad leidsid, et omanik on oma õigusvastasest teost aru saanud ning asunud ehitist seadustama. Seetõttu ei ole karistuse määramine otstarbekas ja väärteomenetlus on lõpetatud.

“Meie eesmärk ei ole karistada, vaid ehitis legaliseerida,” selgitas TLPA ehituskontrolli osakonna juhataja Märt Ilus. “Formaalselt oli omaniku tegutsemine seadusvastane, aga kui omanik järgib korralikult tehtud ettekirjutusi ja ajab asja joonde, ei ole mõtet tagantjärele karistada.”"

Millise sõnumi annab see kõigile neile "kinnisvaraarendajatele", kellele veel ei ole tulnud suurepärast mõtet oma aianurgas kössitavast puukuurist tornelamut teha? Et pole hullu, peaasi, et pärast "sorri" ütled?

Teine uudis on õnneks hea. Lõpuks ometi on kohus andnud korralduse lammutada see kole betoonkarkass, mis Kadrioru alguses Köleri tänava nurga peal juba aastaid laiutab. Seal tahtis ka arendaja eramust kortermaja teha. Tore, et seekord teisiti läks.

Juba ootan 4. märtsi

Läheks elu normaalseks tagasi. Noh, reklaamipauside ajal ma teen nagunii midagi muud enamasti. Aga minu jaoks ületas piiri see, et aiandusühistu, kuhu ma olen oma mailiaadressi andnud selleks, et saada asjassepuutuvaid teateid, kasutab seda aadressi valimisspämmi tegemiseks. Ja ei saa sealjuures ka aru, et on midagi valesti teinud. Mail on edastatud igasuguse muutmiseta, nii et näha on eelmiste saajate ring koos korraldusega saata igaühel see edasi 100 (!) valijale.

Ja kui ma kirjutasin saatjale ettepanekuga, et selliseid asju oleks viisakas mitte enam teha, sain ma sellise vastuse: "Teil on õigus oma arvamusele ja kahtlemata arvestatakse sellega kui teil puudub tahe suhelda."

Tahe suhelda? Selle peale tekib mul kohe kuri tahtmine omalt poolt "suhtlema" hakata. Näiteks paneks oma mailboxile peale automaatse reegli, et kõik rämpsuks kvalifitseeruvad kirjad automaatselt edastataks sellele aadressile, kust see mail tuli. Suhelgu siis nendega täitsa vabalt.

Ja arvake, kui palju lootust on mailis reklaamitud persoonil minu häält saada? Sõltumata erakonnast, kusjuures.

laseks maha selle, kes valentinipäeva meile sisse smugeldas

Sellest saati, kui valentinipäev meile imporditi, tabab mind keset veebruari kriis.

Esimene asi on loomulikult selles, et tegemist on jälle ühe kommertspühaga, millel iseenesest muud eesmärki ei olegi, kui meelitada jõulushoppimisest väsinud inimesi uuesti poodi.

Aga teine on lokaalse (s.t. Eesti-sisese) iseloomuga probleem. Nimelt on valentinipäev äärmiselt ebaõnnestunult tõlgitud Eesti keelde kui "sõbrapäev". Ja "sõber" on mõõtmatult laiem mõiste kui "romantiline armastus". Ja nii valitsebki hirrmus segadus. Kas peaks meeles pidama neid inimesi, keda ma iseenesest oma sõpradeks lugeda tahaks? Või arvavad nad selle peale, et ma tahaks nendega kooselu ja kolm korda nädalas seksi? Ja samas kui ma neid ignoreerin, siis äkki nad tunnevad ennast solvatuna?

sellist Eestit ma tahtsingi

Olen just läbi elanud suurepärase nädalavahetuse. Eestis. Looduses. 20-kraadise külmaga mööda rabasid ja metsi ringi trampides. Lihtsalt imeilus. Kogemuse mõttes ja esteetilise elamuse mõttes ja emotsionaalselt.
Vot hetkel on hinges RAHU. Sain oma maandamist vajavad emotsioonid maandatud ja nüüd saab edasi minna.
Tegelikult on mul vedanud, et ma just siia Eestisse sündinud olen. On neli aastaaega (kuigi nad alati ei pruugi esineda täpselt sellel ajal kui ette nähtud) ja kuigi talvine pime on kurnav, siis selle kompensatsiooniks on jälle suvised lühikesed ööd. Mitmekesisus on ikka päris suur. Kuskil ekvaatori lähedal on hea soe küll, aga kas neil ühel hetkel igavaks ei lähe selle ühtlase kliimaga?
Täna hommikul olid nii uskumatult ilusad härmas puud. Ja lumi sätendas. Meenutas mulle kangesti seda Vene muinasjuttu, kus kitseke kabjaga lõi ja maja katus sai kalliskive täis. See lume sädelus oli just nagu kalliskivid.

Nädala teiseks pooleks lubatakse karmi talveilma. Huvitav, mis meist metsikus looduses saab? Hukkume? Aga kui hukkume, siis vähemalt kaunilt - puhtas valges lumes ja päikesepaistel :-)
Ma nii ootan seda nädalavahetust. Ja samas mõtlen hirmuga, et kui see mööda saab, siis mida mul järgmisena oodata on? Suve?
Tööl on mingi lahendamata konflikt. Ma nagu oleks ühele inimesele kanna peale astunud. Ma olen nõus, et meil võib olla probleem, aga tema suhtumine asjasse ei ole mitte konstruktiivne. Eks ma olen ise ka viimasel ajal kohatult mittemotiveeritud olnud. Kuidagi peaks ennast kätte võtma ja oma (töise) enesehinnangu välisele hinnangule natuke lähemale ajama. Aga inspiratsiooni ei ole.