Käisin perearstil külas. Kõigepealt tundis ta muret, et kas ma millegi üle ei kurda. Tõesti mitte millegi? Isegi mitte midagi väikest? See kurvastas teda, et ta mind ravida ei saa.
Läksin tegelikult sellepärast, et minu juhiluba aegub 4. aprillil. Perearstil oli selle üle hea meel. Ütles, et nüüd ma olen tema võimuses. Nimelt on juhiloa vahetamiseks vajalikul arstitõendil väga ootamatud eripärad - minu arst võib teha näiteks ettekirjutuse, et ma võin autot juhtida küll, aga maksimaalselt 3 kilomeetri raadiuses oma kodust. Või siis ainult päevavalges. Või ainult mingis konkreetses asulas!!! Pikem diskussioon tekkis meil selle tingimuse juures, et ise võiks juhtida küll, aga kaassõitjat autos ei tohi olla. Huvitav, mis võiks selle taga mõte olla? Kas mina olen ohtlik kaassõitjale või kaassõitja mulle? Kui esimest, siis oleksin ma ju samamoodi ohtlik teistes autodes teel liiklejatele. Kui aga teist (no näiteks mingi karm keskendumis- või tähelepanuhäire), siis võiks ju samamoodi keelata mul töötava raadioga auto juhtimise. Aga selle jaoks linnukese tegemise kohta ei olnud.
Ühesõnaga, oli hariv pooltund. 300 krooni, palun.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
milline hämmastavalt tagurpidi maailm on Eesti liiklus ja see mis sellega seotud. Enamik nendest reeglitest ei tee liiklemist mitte ohutumaks, vaid ohtlikumaks. Näiteks see seadus (ma tegelt ei tea kas see on ikka veel kehtiv) et rohelised juhid peavad esimese aasta kümme kilomeetrit tunnis aeglasemalt sõitma kui teised. Milline jaburus. Ja iga päev saame ajalehtedest lugeda, kuidas keegi on jälle auto alla jäänud.
Post a Comment