krt, kui raske on see sõpradena lahku minemine. T. helistas ja pärast mina nutsin jälle peatäie.
Mis mul viga on, et ma normaalseid inimsuhteid luua ei suuda?

Eile öösel, kui ma magama jääda ei suutnud, kummitas mind see Brjussovi luuletus:

Mõtted, mustad ja tüütud.
Ees vaid laastatud maa.
Sõnad tuulde on hüütud,
palved vastust ei saa.

Nii masendavalt tabav...