Olen just läbi elanud suurepärase nädalavahetuse. Eestis. Looduses. 20-kraadise külmaga mööda rabasid ja metsi ringi trampides. Lihtsalt imeilus. Kogemuse mõttes ja esteetilise elamuse mõttes ja emotsionaalselt.
Vot hetkel on hinges RAHU. Sain oma maandamist vajavad emotsioonid maandatud ja nüüd saab edasi minna.
Tegelikult on mul vedanud, et ma just siia Eestisse sündinud olen. On neli aastaaega (kuigi nad alati ei pruugi esineda täpselt sellel ajal kui ette nähtud) ja kuigi talvine pime on kurnav, siis selle kompensatsiooniks on jälle suvised lühikesed ööd. Mitmekesisus on ikka päris suur. Kuskil ekvaatori lähedal on hea soe küll, aga kas neil ühel hetkel igavaks ei lähe selle ühtlase kliimaga?
Täna hommikul olid nii uskumatult ilusad härmas puud. Ja lumi sätendas. Meenutas mulle kangesti seda Vene muinasjuttu, kus kitseke kabjaga lõi ja maja katus sai kalliskive täis. See lume sädelus oli just nagu kalliskivid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Sul on täiesti õigus. Kõige parem võrdlus alati sooja ilmaga on ehk leiges vannis istumine vs seesama saunast lumehange kargamine. Üks kaotab varsti oma mõnud ja teine ei lähe kuidagi igavaks.
Kõige pettumusttoovam on soojas kohas see, et sellised sügis-talvised mõnud nagu kamina ees istumine ja kohvi joomine kaotavad poole oma võlust.
Aga igaüks kes Eesti ilmastikus üles kasvanud, unistab ikkagi palmipuudest ja soojast liivast varba vahel.
(st mitte palmipuudest varba vahel, eksole.
Kui just Suur Tõll ei ole. Siis võib tegelikult täitsa mõnus olla. Kiropraktorid soovitavad varbaid laiali venitada ja see on tegelikult üks üllatavalt meeldiv asi.
Aga teemast olen ma nüüd ikka küll kole kaugel.)
Post a Comment