palun normaalse inimese hormoone.
Kõigepealt oli see.
Umbes poole peal röökisin ma naerda nii, et kõht krampis ja pisarad pritsivad. Siis läks see sujuvalt üle silmavärvi laiali nutmiseks. Mis omakorda lõppes ninaverejooksuga. Ausõna, igal asjal on oma piir. Emotsionaalne labiilsus ei ole mingi kingitus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment