Ma ei oska vist reaalsuses elada. Vähemasti selles osas reaalsusest, mille nimi on argipäev.
Kui ma eelmise raamatu lugemise lõpetasin, siis ma otsustasin, et ma kohe järgmist ei võta. Muidu ma kogu oma vaba aja ainult loen ja ühtegi asjalikku asja tehtud ei saa.
Aga tegelikkuses näeb see asi nüüd nii välja, et ma endiselt ei saa ühtegi asjalikku asja õhtuti tehtud. Ja hullem veel, ma ei oska oma vaba ajaga järsku midagi pihta hakata. Telekat jälgida ei viitsi, kui just mõni minu üksikutest lemmiksarjadest ei tule. Lehti lugeda ei viitsi, nagunii tuleb neid uudiseid uksest ja aknast. Ajakirjad kordavad iseennast. Koristada ja kodu kaunistada ei taha. Kokata ka mitte. Sporti terve õhtu otsa ei tee. Lihtsalt õue minemiseks on pime ja külm.
Ja nii ma lähen juba teist päeva järjest enne kella 11 magama. Mille tulemuseks on nüüd siis see, et siin ma istun kell 4:46 hommikul. Ja ma olen juba tund aega üleval olnud, üritades ennast veenda, et ma jään veel magama küll.
Ühesõnaga, mul on vaja mingit escape'i. Igasugused üritused võtan ma hurraaga vastu, aga neid ei juhtu ju kogu aeg. Kahjuks. Ja siis ongi veel kellegi teise väljamõeldud elud. Lost, Dr House, Gray Anatomy ja RAAMATUD. Viimaste eeliseks on see, et neid saab tarbida igal ajal ja igas kohas. Ma olen tegelikult isegi nii friik, et ma võtan võimalusel salaja raamatu kaasa ka pikemalt külla või kuskile väljasõidule minnes. Et kui ma teistest inimestest ära väsin või ärkan hommikul ebasoovitavalt vara, siis oleks, kuhu ära põgeneda. Raamat kotis loob mulle turvatunde.
Tegelikult teeb see mind natuke murelikuks.
Ja nüüd ma lähen ja võtan kapi otsast alla need sarjad, mis I. mulle jõulupakiga saatis. Ja otsin üles selle maili, kus ta soovitas, millisest oleks hea alustada. Hallo, kosmos, siit ma tulen jälle!
4 comments:
mina näiteks võtsin raamatu ööklubisse kaasa. ja igasugustest telkimistest raamatuga ma parem ei räägigi. kõige suurem fopaa, mis ma teinud olen, on võtta raamat lõunasöögil kallimaga kotist välja ja lugema hakata. oi, ta oli solvunud ja ma ei saanud isegi aru, et mis valesti on.
Mina loen absoluutselt igal pool, isegi autos foori ees oodates. Mul pole kunagi pähe tulnud mõelda, et see imelik on. Minu auto pagasnikust võib alati raamatuid leida - iial ei tea kuhu sa passima jääd või mis ette tuleb. Parem ikka karta kui kahetseda.
Nii et kui see tähendab et sa kiiksuga oled, siis on see geneetiline kiiks. Süüdista vanemaid ja maga rahulikult.
Oh, sama siin. Viimase kaltsukajope ostmisel sai otsustavaks fakt, et oh, siia mahub ju taskuformaadis raamat pingutamata taskusse ära.
Vabandust korduva oh'i pärast eelmises kommentaaris. Parasjagu käesolevas tõlketöös on minajutustaja selline hüüdsõnade ületarvitaja, et komme kipub pärast päevatööd külge jääma.
Post a Comment